kuidas näitan, et kõik meie sülearvutid on kaitstud

Viirusevastaslahendused on küberühenduse osa, mitte eraldi küsimus

"Kõigil sülearvutitel on viiruste kaitsesüsteem" on tavaliselt osaküsimus laiem küsimuse raames, mis käsitleb küberühenduse põhipraktikaid. Lõpp-punkti julgeolek (terminoloogia, mida kasutatakse viiruste kaitsesüsteemide, kahjavaraprogrammide avastamise ja vahel ka EDR-i kohta sülearvutites) on üks meetmetest, mida kliendid testivad osana koolitus küberhügieeni aluspraktikates, ja kattub laiema juurdepääsupolitiika ja ärivara haldamisega — sest ilma ülevaateta, millised sülearvutid teil on, ei saa te tõestada, et need kõik on kaitstud.

Tõendusmaterjal, mida kliendid siin tavaliselt näha soovivad, on eksport teie lõpp-punkti haldussüsteemist (Intune, Jamf, CrowdStrike või sarnane) iga sülearvuti viiruste kaitsesüsteemi staatuse kohta: aktiivne, viimane värskendus, viimane skaneerimine. Ühe sülearvuti ekraanipilt ei ole laeva kohta tõendusmaterjal; komandokeskuse ülevaade kõigi seadmete kohta aga on. Kui teil ei ole keskset haldust, on ausaim vastus, et te ei saa seda laevatasandil veel demonstreerida — see on midagi muud kui "ei, me ei tee midagi", ja seda eristust tohite te ka oma kliendi portaalis selgeks teha.

Kust see pärineb: artikkel 21 lõige 2 ja Lisa A

NIS2-direktiivi 21. artikkel 2. lõike kohaselt on küberühendus ja turbealane koolitamine selgesõnaliselt nimetatud ühe kümnest kohustuslikust meetmest üksuste jaoks, mis kuuluvad direktiivi kohaldamisalasse; lõpp-punkti julgeolek kuulub praktikas käesolevasse kategooriasse. ISO/IEC 27001 arendab seda edasi Lisa A-s, kusjuures määratakse kahjavaraprogrammide vastase kaitse ja seadmete halduse spetsiifilised juhtimismeetmed — seetõttu soovivad ISO-taustaga kliendid sageli pisut erinevaid tõendusmaterjale kui kliendid, kes viitavad otse NIS2-tekstile. Kui te ise direktiivi all ei ole, võib olla kasulik seda esmalt kontrollida või ettevõte ise ei kuulu NIS2-direktiivi alla kohta, sest see määrab, kui rasket tõendusmaterjali see peab olema.