klient küsib, kas kasutame antiviirusprogrammi või otspunkti kaitset

Antiviirus kuulub haavatavuste haldamise alla, mitte küberhügieeni alla

Antiviirus- või lõpp-punkti kaitse on tehniline meede, mille paigutate kõige paremini haavatavuste haldamise või juurdepääsupoliitika alla, mitte teadlikkuse alla. Lõpp-punkti kaitse tuvastab ja blokeerib kahjulikku tarkvara sülearvutites, serverites ja mobiilseadmetes — see erineb nende kümne meetme kogumist, ja kliendid, kes seda eraldi küsivad, soovivad tavaliselt ainult kinnitust, et aktiivsed, värskendatud süsteemid jooksevad kõigil lõpp-punktidel, mitte oma arhitektuuri täielikku kirjeldust.

Kui ettevõttel on lõpp-punkti kaitse lahendus (Defender for Endpoint, CrowdStrike, Sophos või võrdne) keskse haldamise ja automaatsete värskendustega, on "jah" lühikese selgitusega tavaline vastus. Puudub keskne haldamine ja jookseb ainult ühekordne tarbija-antiviirus, siis pole kategooriline "jah" jätkusuutlik — klient, kes selle üle küsitleb, soovib sageli teada, kas see on osa laiemast protsessist haavatavuste tuvastamise ja parandamise kohta, ja üksikaraaine antiviirus-programm ilma täiendava põhjenduseta ei vasta sellele küsimusele täielikult. Kui kahtlete, siis "ei" koos selgitusega on ausam kui "jah", mis auditi käigus ei paista õige olevat.

Kust see tuleb: artikkel 21 lõige 2 ja Lisa A

NIS2-direktiivi artikkel 21 lõige 2 nimetab kümne meetme hulgas selgesõnaliselt küberhügieeni ja süsteemide kaitse põhipraktikaid omandamise, arengu ja hoolduse ajal — lõpp-punkti kaitse nähakse selle tehnilise rakendusena, koos paigandite haldamisega. ISO/IEC 27001 lisas A kajastub see "kaitse pahavara vastu" kontrollmeetmete ja laiema tehnilise turvalisuse kategooria all. Kliendid, kes esitavad selle küsimuse oma enda juurdepääsupoliitikaga, sealhulgas ettevõtte varade haldamise põhjal, ootavad tavaliselt konkreetset vastust kattavuse (millised seadmed) ja haldamise (keskne või mitte) kohta, mitte tootenime.