kindlustusettevõte küsib polis jaoks käibenäitajaid, miks on see vajalik

Müügitulu on kindlustusmakse ja katvuse aluseks, mitte kliendi uurimise aluseks

Kindlustusfirma küsib müügitulu arve, sest kindlustusmakse ja kindlustusmäär on tavaliselt otseselt müügituluga seotud. Vastutuskindlustuse või krediidikindlustuse puhul määrab müügitulu, millisele riskile kindlustusfirma on allutatud, ja seega kui suur kindlustusmakse peab sellele vastama. See on eraldiseisev rahantsimise ja terrorismi rahastamise ennetamise seadusest tulenevast kliendi uurimisest — see uurimine puudutab identiteeti, vara päritolu ja lõplikult kuuluva isiku kohta, mitte müügitulu. Kui keegi saab küsimuse formaadis kõrvuti näiteks küsimusega krediidihinde, võib ta need kaks lahus käsitleda: üks põhjendab riski, teine identiteeti.

Praktikas küsib kindlustusfirma tavaliselt eelmise majandusaasta müügitulu, mõnikord jaotatud tegevusalade või maade kaupa, kui poliis seda nõuab — näiteks ekspordikrediitkindlustuse puhul, kus risk erineb müügiturult. Hinnangu sisestamine on võimalik, kuid märkige, et tegemist on hinnanguga; kindlustusfirmad võrdlevad seda arvu tavaliselt jaaraaruandega, kui see on saadaval. Kui keegi kahtleb, kas deponeeritud arv juba vastab jooksvaile majandusaastale, on parim teha seda eraldi kindlaks selgitada kas jaaraaruanded on juba deponeeritud, sest erinevus kahe arvu vahel tekitab muidu ainult täiendavaid küsimusi.

Kust pärineb müügitulu ametliku andmena

Müügitulu, mida kindlustusfirma kontrollitakse, on lõpuks jäljitav ettevõtte enda poolt registreeritud ja Äriregistri seaduse 2007 alusel deponeeritud andmetele — jaaraaruanne on sellest ametlik allikas, mitte küsimustik ise. Suurematele ettevõtetete liitub sellele direktiivi (EL) 2022/2464 alusel teatamiskohustusest alates veel üks kiht: müügitulu jaotatud jätkusuutlikkuskriteeriumite järgi, mis selgitab, miks mõned kindlustusfirmad ei küsi ühte kogusummat, vaid jaotust.