iga klient taotleb oma vormingut, kas see süsteem seda suudab

Üks ketikataloog, iga vormingu jaoks oma küsimustik

Jah, süsteem sellega hakkama saab — see on täpselt sellepärast, et ketikataloog eksisteerib selle asemel, et oleks arhiiv täidetud loendite. Pank esitab küsimuse töötajate arvu kohta teisiti kui kindlustusselts, ja kliendi A jätkusuutlikkuse loend rühmitab küsimusi teisiti kui kliendi B oma. Kuid kõigi nende vormingute all asub tavaliselt sama faktide komplekt: töötajate arv, riigid, kus ettevõttel on asutusi, või kas ISO 9001-sertifikaat on olemas. Süsteem tunnistab küsimuse kliendi vormingust ja seostab selle ketikataloogis oleva õige faktiga, olenemata sellest, kuidas küsimus täpselt on sõnastatud.

Oluline on aga järgmine: mida täpsem küsimus, seda vähem automaatne sidumine. "Kas teil on infoturbepõhimõte" on teine tase kui "millised Annex A beheersmaatregelen ISO/IEC 27001-st on juurutatud" — viimane nõuab kataloogi, mis on selle detailivõtmega paigutatud, mitte ainult jah/ei-lipikut. Sama kehtib ka NIS2-direktiivi artikli 21 lõike 2 kümne meetme puhul: kui klient soovib iga meetme kohta tõendust, peab kataloog iga meetme jaoks midagi pakkuma, mitte ainult üldist avaldust. Süsteem pakub siis, mis sobib; iga vastuse kinnitamine jääb kliendile.

Tunnistamine küsimuste järgi, mitte vormingute järgi

Sidumine toimib individuaalse küsimuse tasandil, mitte kogu loendi tasandil — see on vajalik, sest ükski kaks kliendivorming ei ole identne, isegi mitte sama standardi piires. Küsimus EFRAG VSME-baasimooduli kohta võib ühe kliendi vormingus olla avatud tekstiväli ja teise kliendi vormingus eraldi jah/ei-küsimus iga näitaja kohta; kataloog pakub mõlemal juhul sama alusfakti, ainult teisiti esitatud. Kui vorming küsib midagi, mis kataloogis pole — näiteks detail, mida veel pole fikseeritud, nagu või ettevõtted kasutavad AI-süsteeme — süsteem ei paku vastust, sest allikat pole.