krediidikindlustaja küsib andmeid meie klientide ja deebitorite kohta

Debitorite jaotus on riskitegur, mitte raamatupidamiskontroll

Krediidikaitsekindlustaja soovib teada, kui sõltuv teie ettevõte on väikesest arvust suuretest ostjatest. Kui 60% teie käibest pärineb kahelt kliendilt, langeb teie ettevõte finantsiliselt kokku niipea, kui üks neist kahest ei maksa või pankroti määratakse. See on täpselt see risk, mida krediidikaitsekindlustaja katab, ja seega ka täpselt see, mida ta soovib näha enne piirangu määramist teie omade debitorite peale või enne teid kui tarnijat hinnata. Küsimus ei käsitle teie administratsiooni, vaid kontsentratsiooni: kui palju käivet, kui palju ostjate käest, millistest sektoritest ja riikidest.

Konkreetselt küsib kindlustaja tavaliselt top-5 või top-10 ostjate kohta nende käibeosakaaluga, jaotuse sektoritest ja geograafiatest, ja mõnikord teie omade tarnijate suunal toimunud maksekäitumist oma likviidsuspuhvri näitajana. Te ei pea alati jagama üksikute klientide nimesid; sageli piisab anonüümistatud jaotusest käibeklassi või sektori kaupa. Kui teil sellist jaotust käepärast pole, siis on "määramata" ausam vastus kui hinnang, mida te ei saa tõendada — kindlustaja küsib sellele siis sihipäraselt järele, ja see on tõhusam kui vale arvu parandamine.

Kust see pärineb: kliendi uurimine ja riskianalüüs

Krediidikaitsekindlustajad on ise rahutasutused ja kuuluvad sarnaste kliendi uurimise kohustuste alla nagu pangad, reguleeritud vastavalt Rahapesu ja terrorismi rahastamise ennetamise seadusele. See selgitab, miks lisaks debitorite küsimusele küsitakse sageli ka teie ettevõtte lõpliku saaja ja millest pärineb varade päritolu — sama seadus, mis kohustab klienti uurima, kohustab ka seose pidevat riskianalüüsi tegema, ja debitorite kontsentratsioon on selles kaubanduslik, mitte seadusega kohustuslik osa. Teie ettevõtte enda põhiandmed, nagu asukohta ja juhatajad, on juba kindlustatud Äriseadustiku 2007 alusel ja neid tavaliselt eraldi ei küsita.