pank soovib teada, kes on meie suurimad tarnijad, kuidas täidan seda

Tarnijate kontsentratsioonirisk, mitte lepingud ise

Pank tavaliselt ei küsi seda uudishimust sinu ostueelistuste vastu, vaid selleks, et hinnata kontsentratsiooniriskot: kui sõltuv on sinu ettevõte ühest või paarast tarnijast ja mis juhtub sinu jätkusuutlikkusega, kui nad kukkuvad välja. See sobib klientuuriuuringuga, mida pangad on kohustatud tegema. Tavaliselt küsitav vastus on üldine kirjeldus: tarnija nimi või tüüp, riik ja kui suur osa sinu ostudest sealt pärineb. Harva soovib pank täielikku tarnijate loetelu lepingutingimustega — see on enamike küsimustike puhul rohkem detaile kui eesmärk õigustab.

Kui sul seda ülevaadet käepärast pole, on enamasti peajoonte hinnang piisav: "kolm tarnijat kokku umbes 60% ostutest, peamiselt Saksamaalt ja Hollandist" ütleb pangale, mida ta vajab, ilma et jagan ärisensitiivseid lepingudetaile. Sama küsimus tuleb tagasi teistes sõnastustes keskmise maksetähtaja tarnijatele — pangad ühendavad sõltuvust ja maksekäitumist sageli üheks riskipildiks. Pange tähele: see on erinev küsimus kui see, kes on sinu enda ettevõtte lõplikud kasutusvõimelised omanikud, kuhu võid kahtluse korral vaadata kuidas täita panga UBO-küsimust — tarnijaid ja UBO-sid aetakse portaalides mõnikord segamini, kuna need on samas jaotises "ketirisk".

Kust see tuleneb: klientuuriuuringute ja aastaraamatu esitamise nõue

Aluseks on klientuuriuuringute nõue Rahapesu ja terrorismi rahastamise ennetamise seadusest: pank peab hindama ärisuhte riske ja tarnijate sõltuvus on seal osa sellest. Kui tarnijate kontsentratsioon on kusagil juba registreeritud, asub see tavaliselt kaudselt aastaraamatu selgitustes — seepärast panevad mõned portaalid selle küsimuse kohe pärast küsimust kas aastaraamatud on deponeeritud . Tarnijate nimede jaoks omaette seadusjärgne avaldamiskohustus ei ole; see on puhtalt panga risk hindamine, mitte kohustus Kaubandusregistri seadusest.