miks tahab pank teada, milliste teiste ettevõtetega oleme seotud

Pank kontrollib UBO-sid, kontsernstruktuuri ja kontsentratsioonirisk

Pank uurib seda tavaliselt kolme asja kontrollimiseks: kes on lõplikud kasusaajad (UBO-d), kuidas ettevõte on seotud muu ettevõtete grupi või keti osana, ja kas on olemas sõltuvused, mis mõjutavad krediidiriskit. See on osa pangade jaoks kohustuslikust klientuuringust, mis tuleneb seadusest Wwft. Seega pärineb küsimus harva uudishimust — see on seotud panga enda seadusliku uurimiskohustusega tema ärikliente suhtes.

Praktikas jaguneb küsimus tavaliselt kaheks osaks. Esimene osa käsitleb omandiõigust ja kontrolli: kes on aktsionärid, kas on emaettevõte, kas on tütarettevõtted. See kattub suurel määral sellega, mis on juba määratud ettevõtte registrinumber, mille alusel ettevõte on registreeritud-s, sest kontsernstruktuuri saab sageli jäljendada käiberegistri kandest. Teine osa käsitleb ärilisel alusel tehtavat seotust: suured kliendid, suured tarnijad, ühisettevõtted. Viimase info pank vajab kontsentratsiooniriski hindamiseks — mis juhtub ettevõtte krediitvõimelisusega, kui üks suur tarbija kaob. See on erinev lähenemisviis kui küsimus riikide kohta, kus ettevõttel on filiaale-le, mis käsitleb rohkem operatiivset hajutamist kui omandiõigust.

Kust see tuleneb: käiberegister ja Wwft

Põhiandmed õigusvormi, juhtide ja aktsionäride struktuuri kohta, mida pangad uurivad, katavad suuresti seda, mis on juba avalikult registreeritud Käiberegistri seaduse 2007 kohaselt. Mida pank sellele omal algatusel juurde uurib — teiste ettevõtetega peetavate ärisuhete iseloom ja nende tähtsus jätkusuutlikkuse seisukohalt — ei tulene ühest siin allikana toodud artiklist, vaid panga enese riskihinnangust, mida ta Wwft-institutsioonina peab tegema. Vastuste andmiseks aitab, kui teha vahet selle vahel, mis faktiliselt käiberegistris on ja mida pank täiendava, kliendispetsiifilise hinnanguna uurib: esimene on jäljendatav ametlikust allikast, teine mitte.