kindlustaja tahab teada, millised kahjud minu ettevõttel varem olid - kuidas täita

Kahju ajalugu: arv, põhjus ja summa poliiside kaupa

Kindlustusfirma soovib tavaliselt kolme asja poliiside kaupa: kahju juhtumiste arvu, põhjuse (näiteks tuli, veekahju, vastutus, küberohtlik juhtum) ja makstud summa või kahju reservi. Mõnikord küsitakse ka käimasolevatest kahjudest, mida pole veel lahendatud, ja kahjudest, mis on tagasi lükatud. Sisestage andmed, mis on kahjuajaloo kokkuvõttes teie praeguse või eelmise kindlustusandja juures; see on tavaliselt kõige usaldusväärne allikas, kuna see pärineb otse osapoolelt, kes kahju maksis või hindas. Kui sellist ülevaadet pole, on alternatiiviks enda kahju register koos kuupäeva, põhjuse ja klaarija andmetega — tingimusel et see on kooskõlas raamatupidamises olevaga.

Kui teil pole tohutugu ega ülevaadet ajalooliste kahjude arvudega, siis ärge sisestage hinnangut. Kindlustusfirma kontrollib seda sageli oma aktsepteerimispoliitika alusel ja selle vastu, mida on teatanud eelmine kindlustusfirma; hinnanguliselt summa, mis erineb nendest allikatest, tekitab rohkem küsimusi kui aus "veel saadaval pole" koos lubadusega see hiljem esitada. Seda teemat käsitletakse sageli koos küsimusega ettevõtte finantsilisest seisundistkuna kahju ajalugu ja maksevõime määravad koos kindlustusfirma premeerimiseks kasutatava riski profiili. Olge tundlike kahjude summade puhul märkusele juurdepääsu piirangute nupuga, nii et see näitaja on nähtav ainult sellele, kes tegelikult küsimustikku hindab.

Miks pangandusfirmad ja kindlustusfirmad selle osas erinevalt küsivad

Kahju ajalugu ei kuulu ühtsesse seaduseallikasse nagu Handelsregisterwet 2007 või Wwft — see on kindlustusfirma enda aktsepteerimiskriteerium, mis põhineb selle riskmudelil. See seletab, miks vorming kindlustusfirmade kaupa erineb: üks küsib kahjupõhjuse kaupa, teine poliisi kaupa, ja kolmas ainult koguummast üle piiri. See on kooskõlas laiema mustriga, miks pank küsib teistsuguseid küsimusi kui kindlustusfirma samal teemalpangandusfirmad hindavad rahapesu riski ja krediidiohtu, kindlustusfirmad hindavad kindlustatavust ja premiat, ja igaüks kasutab selleks enda vormingut ilma seadusealusel baasstruktuurita.