miks küsib pank rahastamisest välismaalt

Välismaalne rahastamine puudutab rahapesuvastaseid meetmeid, mitte krediti

Pank küsib seda tavaliselt mitte selleks, et teada saada krediidivõimekusest, vaid sest kliendi kohta nõutav uuring seda nõuab. Raha, mis tuleb väljastpoolt Hollandit — välisriigist pärit aktsionäärilt saadud laen, investeering väljastpoolt Euroopa Liitu, krediidiliin välisriigis asuvas pangas — võib pangale olla põhjus, et küsida raha päritolu kohta. See kuulub kliendi kohta nõutava uuringu hulka, mille pank peab tegema Rahapesuvastaseks ja terrorismi rahastamise vastaseks seaduse alusel. Pangal pole oluline summa ise, vaid küsimus, kas rahavoolu saab selgitada ja kas see vastab ettevõttele.

Praktikas kombineerib pank selle küsimuse sageli küsimustega ettevõtte vara päritolu ja lõplikult kuuluva isiku kohta. Kui välismaine rahastaja on ka UBO, soovib pank, et need kaks vastust teineteisega sobiks: aktsionäärilt saadud laen, kes on juba olulise isikuna teada, tekitab vähem küsimusi kui raha tundmatult osapoolelt. Kui ettevõttel pole välismaist rahastamist, siis on siin vastuseks "ei" — dokument, mille jaoks dossier pole allikat vaja — see on faktilise kindlakstegemise küsimus, mitte hinnang.

Aluseks: kliendi kohta nõutav uuring Rahapesuvastases ja terrorismi rahastamise vastases seaduses

See küsimus tuleneb kliendi kohta nõutavast uuringust, mille pank peab tegema Rahapesuvastaseks ja terrorismi rahastamise vastaseks seaduse alusel: pangal peab olema ülevaade oma kliendi tehingute ja rahavoolu olemusest ja taustast, kusjuures välismaine rahastamine kuulub selle alla. See ei ole küsimus, mis tuleneb Käiberegistri seadusest 2007 või CSRD-direktiivist — need reguleerivad dossier muid osi, näiteks ettevõtte standardandmeid ja jätkusuutlikkusaruandlust. Kes kahtleb, kas konkreetne rahastamise vorm tuleb teatada, ei leia vastust ketendossiest endasest, vaid panga portaalist või kontaktisikult, kes küsimustiku välja saatis.