kuidas seletada pangale, kuidas meie äristruktuuri tütarettevõtetega on paigutatud

Küsimus grupistruktuuri kohta pärineb KYC-st, mitte CSRD-st

Pank küsib seda tavaliselt klientide tundmise (KYC — "know your customer") raames, ja siis käib jutt kolmest asjast: kes on emaettevõte, millised tütarettevõtted kuuluvad gruppi, ja kellel on lõplik kontroll (UBO — "ultimate beneficial owner"). See erineb grupi konsolideerimisest, mis ilmneb jätkusuutlikkusaruandluses: pank tahab teada, kes millisest otsustab, mitte milliseid üksusi CSRD-i ulatusesse kuulub. Vastus koosneb seega organisatsioonikaavast või üksuste loettelust, kusjuures iga üksuse puhul on vaja teada seaduslikku nime, asukohariiki ja aktsiate omandi või hääleõiguse protsenti.

Kui see tuleb ühest ketidossieest: ettevõtte seaduslik nimi, registreerimisnumber ja riigid, kus asutused asuvad on täpselt need väljad, mida pank iga üksuse kohta näha tahab. Tütarettevõtte puhul teises riigis on vaja kohalikku registreerimisnumbrit, mitte ainult emaettevõtte numbrit. Kui tütarettevõte dossieest veel puudub, siis on "ei, ennist täielik pole" ausam vastus kui vale struktuuri sisestamine — pank küsib ebakindluse korral järele, ja mittetäielik organisatsioonikaav noobub silma kiiremini kui puuduv vastus.

Äriregister on allikas, mitte pank ise

Selle küsimuse aluseks on äriregistrite seadus: seal on märgitud, milliseid andmeid ettevõtte kohta registreeritakse, sealhulgas juriidiline vorm, juhid ja — grupistruktuuri puhul — sidemed ema- ja tütarettevõtete vahel. Pank ei kontrolli siin ise midagi uut, vaid küsib kinnitust sellele, mis on juba Kaubanduskamber registreerinud, täiendatuna UBO-teabega, mis ei tulene alati täielikult äriregistrist. Iga üksuse kohta käiv värske kinnitus on seega otseseim tõendus; mitme riigiga struktuuri puhul on soovitatav käepärast hoida ka välisregistreerimisteabe, kuigi selle dossie jaoks pole siin fikseeritud allikat.