pank küsib sularahas tehtavate maksete kohta meie ettevõttes, mida peaksin ütlema

Sularaha on rahapesu indikaator, mitte kahtlus

Pank küsib seda kliendi teabekohustuse osana, mis tuleneb seadusest rahapesu ja terrorismi rahastamise ennetamisest (Wwft). Sularaha vastuvõttu on pangale keerulisem jäljendada kui pangaülekandeid: puudub vastaskonto, makstja nimi, automaatne jälg. See teeb sularaha kuritarvitamise suhtes haavatavamaks, seega küsib pank selle kohta peaaegu igalt ärikliendilt — mitte seetõttu, et midagi ei ole korras, vaid seetõttu, et pank peab seda kõigi jaoks registreerima.

Konkreetselt soovib pank teada: võtate te vastu sularaha, kui palju (ligikaudu, käibe protsendina), ja kellelt — privaatsed kliendid aknas või ka ärilised partnerid. Kui teil puudub sularahakäive, siis on vastus "ei" ja see on tavaliselt küsimuse lõpp. Kui teil on, näiteks toitlustuses või jaemüügis, siis järgneb sageli lisavõimalus, kuidas te seda raha töötlete: loete te seda ise, kannatate te selle panka või rahakäitlejate kaudu, ja millised summed on ühe tehingu kohta tavapärased. See seostub sageli küsimusega ettevõtte vara päritolu, kuna sularahakäive mainitakse verstaatuseallikate selgituses sageli eraldi.

Põhjendus: klientide uurimine PVTS-i alusel

Selle uurimise kohustus lasub pangal, mitte teil: PVTS-i alla kuuluvad asutused peavad uurima klientide olemust ja tehingute tausta ning sularaha on seejuures standardne tähelepanu pakkuv punkt piiratud paberijälje tõttu. See on eraldi küsimusest, kes ettevõtet esindab või kontrollib — see küsimus asub tavaliselt eraldi plokis, vt kes on ettevõtte lõplikud tegelikud kasusaajad. Kui teil pole sularahale puudutava küsimuse vastust valmis, sest te pole seda kunagi fikseerinud, siis kassaaruandluse põhjal tehtud hinnang on tavaliselt piisav; täpset protsenti ei oodateta harva.