pank soovib teada, kust tuli esimese ülekande raha

Esimese ülekande päritolu on kliendi tunnetamise osa

Pank ei küsi seda uudishimust, vaid seetõttu, et kliendi tunnetamine vastavalt rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise seadusele (Wwft) seda ette näeb. Äriarvete avamisel peab pank kindlaks tegema, kust esimene raha pärineb: ettevõtja omakapitalist, laenust, kolmanda isiku investeeringust või teiselt kontolt ülekantud jäägist. See on eraldi küsimusest ettevõtte varade päritolu kohta laiemas mõttes — see käsitleb ettevõtte varade üldist kogunemist, see käsitleb konkreetselt seda esimest tehingut. ettevõtte varade päritolu laiemas mõttes — see käsitleb ettevõtte varade üldist kogunemist, see käsitleb konkreetselt seda esimest tehingut.

Mida pank tavaliselt näha soovib, on dokument, mis allikat tõendab: pangakonto väljavõte kontolt, kust raha tuli, laenulepingu, notari akt kapitali sissemaksmisel või aktsionäride otsus kapitali sissemaksmisel. Kui sul seda tõendusdokumenti käepärast pole, siis tavapärane vastus on allika lühike kirjeldus pluss lubadus, et aluseks olev dokument järgneb. Tühi rida või "n.v.t." võetakse pangade poolt sageli puuduliku vastusena, isegi kui summa oli väike. Ülekande puhul, mis on seotud aktsionäride struktuuriga, on loomulik, et sama küsimustik küsib ka ettevõtte tegelikud omanikud — need kaks vastust peavad omavahel ühtima, muidu tekib uus küsimus.

Kust see tuleneb: klienditutvustamine seaduse Wwft alusel

Kohustus uurida vahendite päritolu tuleneb kliendi tunnetamisest, nagu see Wwft-s on välja töötatud: pangad peaksid teadma mitte ainult seda, kes nende klient on, vaid omama ka ülevaadet kontoga seotud rahavoogudest. Äriregistris fikseeritud andmed — nagu Äriregistri seaduses 2007 — annavad pangale ettevõttest põhipildi, kuid ei ütle midagi konkreetse ülekande allikast. Viimast tuleb eraldi tõendada, ja just seetõttu tuleb see küsimusena eraldi välja laiete kõrval UBO-de, sanktsioonide nimekirjade ja krediidiväärtuse kohta.