kas pean pangale nimetama oma peamised tarnijad

Jah, kuid ainult sõltuvusena, mitte nimekirjana

Peaaegu kõigis juhtudel: jah, see on küsimus, millele pank vastust ootab, kuid vaadake esmalt täpselt, mida täpselt küsitakse. Pangad ei küsi seda tavaliselt selleks, et saada täielikku tarnijate nimekirja, vaid kontsentratsiooniriski hindamiseks: kas ettevõte on tugevasti sõltuv ühest või mõnest tarnijast ja mis juhtub ettevõtte tegevusega, kui nad kaovad. See on osa kliendianalüüsist, mida pangad peab tegema vastavalt rahapesu ja terrorismi rahastamise ennetamise seadusele. Küsimus on sageli samas küsimustikus mis küsimus milline on ettevõtte varalisuse päritolu, sest mõlemad käsitlevad ettevõtte rahavoogude robustsust ja päritolu.

Konkreetselt küsivad pangad tavaliselt protsenti: milline osa ostudest suurimalt tarnijalt või kolmelt suurimalt tarnijalt, ja mõnikord ka nende tarnijate asutamise riik (asjakohane sanktsioonide ja rahapesu riski seisukohast). Üksikute tarnijate nimed on harvad vajalikud; protsent ja vajaduse korral sektor on tavaliselt piisav. Kui teil seda protsenti täpselt pole, siis "pole kontsentratsioon üle X% ühe tarnija juures" on ka kehtiv vastus, tingimusel et see on tõsi. Pange tähele: see on erinev küsimus kui keskmise maksetähtaja tarnijatele — see käib makseharjumuse kohta, mitte sõltuvuse kohta.

Kust see järeldub: kliendianalüüs ja Kaubandusregister

Panga kohustus esitada seda tüüpi küsimusi tuleneb Rahapesu ja terrorismi rahastamise ennetamise seaduse alusel tehtavast kliendianalüüsist; tarnija kontsentratsioon kuulub laiemat kliendi riskiprofiili hulka, mille pank peab kindlaks tegema. Ettevõtte enda põhiandmed — õiguslik staatus, asukoht, juhid — pärinevad Kaubandusregistrist vastavalt Kaubandusregistri seadusele 2007, kuid tarnija andmed ei ole seal ja tuleb seetõttu eraldi esitada.