pank küsib riikide kohta, millega kaudeldakse, mis on neile seotud risk

Riigiriski on kliendi-uurimise osa, mitte eraldi sanktsioonide poliitika

Pank küsib kaubandusriikide kohta, sest see on kohustuslik osa kliendi-uurimisest vastavalt Rahapesu ja terrorismi rahastamise ennetamise seadusele (Wwft). Riigid jaotatakse seejuures riski alusel: riigid nõrkade rahapesu vastaste seadustega, riigid kõrgendatud korruptsiooniga ja riigid, mis on sanktsioonide või embargoloendusel, kaaluvad raskemalt. Panga jaoks pole tegemist sinu kaubanduspartneritega üksikult, vaid üldiselt pildiga: mida suurem on kõrgriskiriikide osakaal sinu käibest, seda põhjalikum on kliendi-uuring, mida pank peab läbi viima — võimalik, et koos lisaküsimustega rahavoogude või vastalpooltega seotud küsimuste kohta.

See on tihedalt seotud sanktsiooniloendustega, mida sageli näed samas küsimustikus: vt on ettevõte või üks tema juhatusliikmetest sanktsiooniloendusel. Mõlemad küsimused teevad sama otstarbe — pank peab suutma näidata, et ta teab, kellega ja kus ta äri teeb, samuti tavalise ärisuhtega seotud kliendi-uurimise raames. Kui sul ei ole valmis kaubandusriikide loendit, siis on vastust sageli võimalik tuletada oma arvelehe või tolliandmete dokumentatsioonist; kui see dokumentatsioon puudub, siis on targem seda näidata kui tuvastamiseta hinnangut kinnitada.

Kust see tuleneb: klienditutvustamine seaduse Wwft alusel

Kliendi-uurimise kohustus, sealhulgas riigiriski hindamine, tuleneb Rahapesu ja terrorismi rahastamise ennetamise seadusest. See seadus kohustab panke riskipõhisele lähenemisele: mida suurem on kliendi või tehingu risk, seda põhjalikum peab uuring olema. Riigid, mida rahvusvahelised organisatsioonid liigitavad kõrgriskiriikideks, loetakse selles kontekstis riskiteguriteks. See on eraldiseisev küsimusest varalise päritolu kohta, mida leiad eraldi milline on ettevõtte varalisuse päritolu — mõlemad küsimused aitavad kujundada sama riskiprofiili, kuid need on kliendi-uurimise dossieeri eraldi osad, mille pank peab koostama.