kuidas selgitan pankale oma aktsionääride struktuuri

Pank soovib teada, kes on lõplik tegelik omanik

Pank ei küsi aktsionäride struktuuri uudishimu pärast, vaid selleks, et määrata, kes on UBO — "ultimate beneficial owner", loomulik isik, kes on lõppkokkuvõttes omanik või omab otsustusõigust. See on kohustus, mis tuleneb rahapesu vastaste õigusaktidest, ja see kehtib igale pangale kliendisuhte sõlmimisel või ülevaatamisel. See pole küsimus, mille pank ise välja mõtles: iga pank küsib seda praktiliselt sama viisi.

Konkreetselt esitate te omandiahela skeemi: milline üksus omab millist aktsiate protsenti, kuni loomulike isikuteni struktuuri tipus. Lihtsa struktuuri puhul — üks holding, üks omanik — on see pool A4-lehte. Mitme vahepealse holdingu või välismaa aktsionääride puhul soovib pank sageli näha iga tasandi väljavõtet. Sama väljavõtet kasutate te tegelikult ka ettevõtte registrinumber, mille alusel ettevõte on registreeritud — pank küsib seda tavaliselt samas bordi kaardistamise etapis. Kui teil on aktsionär teises riigis, tagastatakse sageli ka küsimus millistel riikidel on organisatsioonil asutusedkohta, kuna see mõjutab panga riskihindamist. Kui lülija puudub — näiteks sellepärast, et välismaa emafirma ei anna välja värskendatud väljavõtet — siis "veel esitamisele kuulub" on tavapärane vastus; pank küsib siis ise järele.

Kust see tuleneb: äriregister kui allikaregister

Iga aktsionäride skeemi alus on äriregistrisse sissekirjutamine, milles vastavalt äriregistriseadusele 2007 on kajastatud ettevõtte juhatajad, aktsionärid ja otsustusõiguse suhted. Hollandi üksuse puhul on seetõttu värske väljavõte esimene tõendavahend; välismaa vahepealse holdingu puhul kehtib kohaliku registri vastak. Seadus ei ütle, mida pank sellega tegema peab — see tuleneb rahapesu vastastest õigusaktidest — kuid ütleb, kuhu ametlikult on kantud andmed, mida pank küsib.