miks soovib pank teada, kui palju ma sularahas vastu võtan

Sularaha on panga jaoks rahapesu riskitegur

Pank küsib seda, kuna kõrge osa sularahasummast käib sageli kaasas rahapesuriskiga ja pank on kohustatud seda riski hindama kui kliendilise uurimise osana Rahapesu ja terrorismi rahastamise ennetamise seadusest (Wwft). Sularaha jälgimine allikani on raskem kui pangaülekande jälgimine, ja seetõttu soovib pank teada, kas sularaha osakaal sinu ettevõttes vastab tegevuse olemusele. Kohviku kõrge kassatulu on midagi muud kui nõuandestuudio, mis kuulutaks välja 40% sularahas — viimane on märke, mitte tingimata probleem, kuid midagi, mille kohta pank soovib selgitust.

Konkreetselt, mida pank küsib, erineb sõltuvalt asutusest: mõnikord protsent, mõnikord hinnang kategooriates ("vähem kui 10%", "10-25%" jne), mõnikord selgitus selle kohta, kuidas see protsent kujuneb. Kui sa ei oma kassaregistrit, mis seda protsenti otseselt näitab, siis põhjendatud hinnang sinu raamatupidamise alusel on tavaliselt piisav — pank ei oodelnda audiitori kinnitust, vaid usutavat vastust. See küsimus on sageli seotud teiste samast kliendilisest uurimisest pärit küsimustega, nagu ettevõtte vara päritolu ja millistel pangadel ettevõttel kontod on — koos moodustavad nad pildi, mida pank vajab sinu riskiprofiili määramiseks.

Õiguslik alus: klientuuri uurimine Wwft-s

See küsimus tuleneb Wwft-s sätestatust klientide uurimise kohustuslikkusest: pangad peavad määrama majandusliku suhte olemuse ja eesmärgi ning tegema riskihinnangut, ja sularaha osa on selles standardne riskitegur. See on eraldi küsimusest ettevõtte lõplike omanike puhulmis tuleb samast seadusest, kuid täidab kliendipildist teistsugust osa: mitte kandetega seotud riski, vaid omandi- ja otsustusõiguse struktuuri.