miks peaksin põhjendama, kust tuli raha ettevõtte alguse rahastamiseks

Algselt kapitali päritolu on osa kliendi uurimisest

Pank ei küsi seda uudishimu pärast, vaid seetõttu, et Seadus rahapesu ja terrorismi rahastamise ennetamise kohta (Wwft) kohustab teda teadma, kust tuleb tema kliendi raha. See kliendi kohta käiv kontroll ei kehti ainult suhte alguses, vaid ka hiljem, näiteks kapitali sissemaksel, juhataja isiklikul laenul tema enda osaühingule või omavahendite järsu suurenemise korral. See teema kattub: ettevõtte vara päritolubankkontode ja mõnikord ka kindlustusseltsidega, mis esitavad selle küsimuse praktiliselt identses vormis, vaid erinevate formaatidega.

Praktikas küsib pank konkreetse sündmuse kohta: enda säästude sissemakse, perelainat, aktsiate üleminekut, ärilaenu. Kuuluvasse tõendusmaterjaliks on tavaliselt pangakonto väljavõte makset kohta, laenulepingu või kapitali sisseviimise notariaalne akt. Kui sul seda käepärast pole, siis on tavalisem küsimust lahti jätta kui anda vastus, mida sa ei saa toetada. Mitme aktsionäriga osaühingus puudutab see küsimus sageli ka kes on ettevõtte lõplikud kasusaajad olla, sest pank hindab kapitali päritolu ja omandistruktuuri tavaliselt ühe käiguga.

Alus: Wwft-klienditeadlikkus, mitte kaubandusregister

Selle kontrollimise kohustus tuleneb Wwft-st ja on panga enese kohustus asutusena, olenemata sellest, mis on Kaubandus- ja Tööstuskojale juba Kaubandusregistri seaduse 2007 alusel märgitud. Kaubandusregister registreerib, kes juhib ettevõtet ja kes seal on pädev, kuid mitte seda, kust raha tuleb — just see on lünk, mille Wwft kliendi kohta käiv kontroll täidab.