kuidas tõedan, kust tuli minu stardikapital

Käivituskapitali päritolu põhjendamine dokumentidega

Küsimuse käivituskapitali päritolu kohta esitavad tavaliselt pank või muu pool, kes peab tegema kliendi uuringut vastavalt Rahapesust ja terrorismi rahastamisest kõnelevale seadusele (Wwft). Sel juhul ei ole tegemist au sõnaga, vaid dokumendiga, mille abil saab jäljitada rahavoolu: notaariaalset asutamisakti, pangakontole ülekandmise pangaväljavõtet, laenulepingut, kui käivituskapital on osaliselt laenatud, või kingitusakte perekapitali puhul. Naturaalses kujus sissemaksete — masinate, varude, kinnisvara — puhul kuulub juurde hindamisbioloogia või notariaalne akt.

Kui sul seda dokumenti enam pole, on kaubandusregistri väljavõte asutamiskuupäevaga ja paigutatud kapitali suurusega tavaliselt parim asendusbewijs: see näitab igal juhul kapitali suurust, kuigi ei näita päritolu. Kui ka see puudub, siis kõige ausam vastus on see, et dokumenti pole enam käepärast, lühikese selgitusega selle kohta, mis on olemas. See teema puutub sageli kokku sama küsimusega nagu kes on ettevõtte lõplikud tegelikud kasusaajad, kuna pank tavaliselt palub käivituskapitali päritolu ja UBO-struktuuri korraga. Ka küsimus miks pank esitab täiesti teistsuguseid küsimusi kui kindlustusfirma, mängib siin rolli: kindlustusfirma jaoks on käivituskapitali päritolu harva asjakohane, panga jaoks peaaegu alati.

Alus: kliendi tundmaõppimine Wwft alusel

Kohustus uurida vahendite päritolu tuleneb Wwft-s ettenähtud kliendi uuringust; pank või muu asutus peab tegema selle uuringu enne ärisuhte sõlmimist või sellega seoses, ja kaubandusregister vastavalt Handelregistri seadusele 2007 toimib siin ainult täiendava allikana asutamiskuupäeva ja kapitalinäitajate jaoks, mitte tõendina päritolu enda kohta.