kas pean ära näitama, milliste riikidega ma tegan äri

Riigiriski on kliendiuuringu standardne osa

Jah, praktikas küsib pank riikide kohta, millega sa äritegevust viid, ja see on lubatud. See kuulub rahapesu ja terrorismi rahastamise ennetamise seaduse (Wwft) kliendiuuringu alla. Pank peab hindama riske, ja riigid, millel on kõrgenenud riski rahapesu või terrorismi rahastamise osas, on selles oluline kriteerium. Sageli küsib küsimustik mitte iga riigi kohta eraldi, vaid riikide kohta väljaspool EL-i/ETA-d, või konkreetselt riikide kohta, mis on riskiandmetel. Lugege seega küsimust sõna-sõnalt: "välismaa kliendid" võib praktikas tähendada "kliendid väljaspool EL-i" või "kliendid kõrgema riskiga riikides", ja see muudab üsna palju seda, mida sa peaksid üles loetlema.

Konkreetselt, mida sa esitad, sõltub sellest, kuidas küsimus on sõnastatud: riikide loetelu, käibe protsent piirkonna kohta, või ainult kinnitus, et äritegevust ei viidata riikidega, mis on sanktsioonide või riskiandmetel. Viimane seotud ka küsimusega või ettevõte või üks tema juhatajaid on sanktsioonide nimekirjal, sest riigirisk ja sanktsioonirisk nimetatakse pangad sageli ühes hingamises, kuid tegemist on kahe erineva testiga. Kui sul puudub valmis ülevaade oma kliendimaadest, on mõistlik lähenemisviis töötada oma arveldustest või CRM-andmetest lähtudes ja see eraldi välja tuua, kui pank bronaallikat palub.

Alus: Wwft-klienditeadlikkus, mitte kaubandusregister

Kohustus teatada ärisuhtete maad ei tule Äriseadustikust 2007 — see fikseerib ainult, kes on ettevõte ja kes sellega seotud, vt ka kes on ettevõtte lõplikud tegelikud kasusaajad — vaid klientide tundmaõppimisest, mida peavad tegema asutused nagu pangad vastavalt finantsiliste vahendajate andmete kaitse seadusele. See seadus kohustab panku ise riske hindama, ja riigirisk on seejuures tunnustatud tegur; ettevõte esitab andmeid, mida pank vajab selle hinnangu andmiseks.